Külas uskliku kassi juures

28. augustil sõitis keskuse kollektiiv koos nõukogu liikmetega Kose pastoraati, et arutada tuleva aasta sihtide üle. Tulla sai enamus töötajaid ja vähemus nõukogu liikmeid. Peamine põhjus mitmete ärajäämiseks oli samal ajal osalemine mõnes õppenõukogus.

Keskuse peamiste töövaldkondade tegevus arutati siiski üheskoos läbi. Kõrvalpilguga vaatajail jagus värskeid nõuandeid – suur tänu! Kose pastoraadi mugavus lubas end mõnusalt tunda ning alevik pisut künklikul maastikul paistis kaunis ja loomulik oma mitte-nii-nööri-mööda väljanägemisega. Tasub maanteelt sisse keerata, et lubada endale väikest puhkust kiirustamisvööndist väljapool!

Pastoraadi uksehoidjaks oli paksuke kass, kelles võis aimata siiami tõu verd. Sülede seast, kuhu ronida, valis kass välja Gea ja Maarja. Kui hakkasime laulma (misjonikeskuse kokkusaamistel lauldakse ikka 2-3 laulu), tegi kass minekut. Kui Mika valju häälega palvetas, tuli loom tagasi ja toetas palvet südamepõhjast tõusva näugumisega. Olime pastoraadikassi pühendumusest (naeru)pisarateni liigutatud.

Piret

Meie ülesandest

Misonikeskuse ülesanne on kaasa aidata, et kõik Eesti elanikud saaksid kuulda evangeeliumi. Selge see, et luterliku kiriku misjonikeskus üksi ei suuda seda tagada. Seda pole mõtet üritadagi, sest töötame kirikus, mille kogudused katavad viimse kui maanurga.

Seega on oluline, et need kogudused oma paikkonna elanike eest hoolt kannaksid. Meie töös on peamine julgustada kogudusi endid väljapoole suunduma, vaimulikult uuenema. Eesti tingimustes tähendab see ümberõpet. Vanad harjumused tuleb kriitiliselt üle vaadata ning jätkata ainult misjoniülesannet toetava tegevusega. Tasub arendada ilmikute tööd. Töö lasumine ainult vaimulike õlul tähendab stagnatsiooni kestmist.

Kogudused, st koguduste liikmed on maa evangeliseerimises võtmepositsioonil. Nad peaksid julgelt tõmbama koomale liiga suureks paisunud askeldamist kirikuhoonete ja -struktuuride ümber. Selle asemel tuleks viia tavaliste inimesteni rõõmusõnumit Kristusest, juhatada neid maailma kalleima aarde, jumalatundmise juurde.

Tahaksime misjonikeskuse tööga abistada eelkõige neid  kogudusi, kes evangeeliumi edasiviimiseks tuge soovivad. Loodame, et sellised kogudused annavad ka teistele positiivset eeskuju. Tegemist on koguduste kasvamisega.

See on Eestis võimalik: näiteks aastatel 1999-2004 kasvas Tartu Pauluse koguduse liikmeskond kahekordseks.

Mika

Suve lõpu moodi…

Puhkused hakkavad tasapisi lõppema. Pooled misjonikeskuse töötajad võtavad parajasti osa suveseminarist Luua Metsanduskoolis.

Teisipäeval peeti väiksem töötajate koosolek, kus vaadati üle tuleva poolaasta ajakava. Lõunalauda maabus ka kuu tagasi Keeniast naasnud misjonär Rael, kes oli lõpetamas puhkust Eestis. Rael oli Paralepa rannas vaeva näinud, et päevitust peale saada. Kõik ju imestavad, et lõunast tulnu ja polegi pruun, aga lõunas käivad päikese käes teatavasti ainult turistid, mida Rael Keenias teps mitte polnud.

Edasi jääb Rael peatuma Soome, kakskeelsesse Vaasa linna. Esialgu on plaanis koguduste külastamine ning siis pikem puhkus. Mis saab edasi, näitab tulevik. Keeniasse naasmine pole võimatu, aga ilmselt mitte enne 2010. aastat.

 Piret

Lünk

Kodulehel sai kuu aega tagasi alustatud lühimõtete kirjapanekut piiblisalmide alusel. Ettevõtmine jätkub  kodukale lingitud lihtsamas ja loogilisemas blogivormis.

Põhimõtteliselt võiks piibliseletamisblogi pidada iga kristlane. Misjonikeskus toonitab kõikide vaimuliku aktiivsuse vajalikkust. Praktikas võtavad kirikus sõna aga ikka vaimulikest “tipud”, ehkki tublisid “tavalisi usklikke” on kogudustes küll.

Küllap jäädakse passiivseks osalt seetõttu, et kes ikka tahab ebaadekvaatselt esineda, aga piiblikommentaaride kättesaadavusega pole lood kiita. Ise ei kujutaks ilma põhjaliku piiblientsüklopeediata piibliseletusblogi kirjutamist (või muud taolist) ette.

Kirikus kasulike tõdede kuulamine pole päris see mis tõe väljaselgitamises vahetult osalemine. Jumal saab lähedasemaks, tema tõde tõelisemaks, mitmekesisemaks, elulisemaks. Väljend “minu usk” ei pruugi olla usundite turult pärit sigrimigri või kantslist päheõpitud reeglid, vaid elava Jumalaga käsikäes läbitunnetatud tegelikkus.

Kes teeks eestlastele kergesti kasutatavaid, põhjalikke ja süsteemseid piiblikommentaare kättesaadavamaks?

Piret

 

Paradiisimaiguline nädal

Tehnika 115 maja kööki sai tellitud veeautomaat firmast Eden. „Edeni veel on hästi tasakaalustatud mineraalkoostis. Meie vee joomine parandab Sinu enesetunnet, Sa saad lisaenergiat ja mõtled selgemalt,” väidab http://www.edensprings.ee.

Tallinna kraanivesi on piirkonniti kõikuv ja Tehnika tänav kuulub nende sekka, kus kraaniveel on soovimatu kõrvalmaitse. Eden-veega tehtud teel oli hoopis teine lõhn ja maik.

Nädalane tasuta veeprooviaeg saab ruttu läbi ja me ei tea veel, kas Edeni allikas jääb meie kööki purskama ka edaspidi, seda juba mõõduka tasu eest.

Küll on tore, et ehtne paradiisivesi, eluvesi on alati tasuta.

Piret

Kohvik Janika

Pole lihtne kirjutada Misjonikeskuse kui terviku tegevusest: koosneb see asutus ju reast eraldi projektidest, mida teostavad kindlad inimesed igaüks oma kohas. Kokku saab kogu kollektiiv kord kuus, vahepeal suheldakse vajadusel muid kanaleid pidi ning saab tulla ka iganeljapäevastele kokkusaamistele, millest koostatakse kõigile kättesaadavad memod. Lihtne ja toimiv süsteem peamisega kursisolemiseks.

Viimane töötajate koosolek kujuneski pigem mõnusaks vabas vormis jutuvestmiseks, mis algas reisikirjeldusega, siis kõneles igaüks just nii palju kui vajalikuks pidas oma tööst ning sai esitada küsimusi. Kellel oli head nõu vaja, see selle sai. Juurde joodi teed spetsiaalsest teekõrvitsast, sest Katrin-Helena huvitub, tuli välja, põnevatest teekultuuridest. Toimus koosviibimine maja õuel, kuna oli ilus ilm.

Lõunane toitlustamine ongi viimasel ajal välja kolinud. Ilmselt ka sellepärast, et köögis toimuvad Janika eestvõttel talgud. Juba mitu päeva, sest aastaid kõigile avatud olnud köök pole tegelikult kellegi oma ning võite ise arvata, milline oli selle ilme pärast aastatepikkust kasutamist ilma õige peremeheta. Noh, nüüd lööme ruumi läikima ja paneme sellele nime ka: kohvik Janika. Janikal kohe on sellist mõnusat poputamisannet, et enne tundi aega teetassi seltsis lõuna ajal tagasi töö juurde ei pääse. Siiralt kohe.

Tööd teeme seega, nagu varemgi, pigem igaüks omas paigas. Aga keskusesse on tore tulla. Nii siis, kui on vajadust, kui ka lihtsalt niisama.

Piret

Misjonär askeldab

Soome misjonäri tüüpiline tööpäev: 10.30 kontorisse. Koridoriseinale tuleb riputada nädalavahetusel saadud Misjonikoori plakat, millele järgneb sekretäriga majandusküsimuste arutamine. 11.30 trügin läbi turistihordide Toompeal peapiiskopi jutule, et arutada evangelisatsioonitöö arendamist. Tee peal jõuan mõelda, kas öösel ajalehele saadetud artikkel ikka jõudis kohale… Edasi jääb pool tundi vaba aega, mille seekord veedan einestades kodus, mitte hamburgeriputkas. Kell 13 on töö juures kolleegiga kahetunnine arenguvestlus. Kell 15 järgneb kohe töötegijate koosolek, kus õnnestub mõned hetkel mitte nii olulised punktid lükata järgmisele koosolekule, sest olen lubanud tütre viia ratsutama enne järgmist koosolekut kell 17, mida tuleb lisaks aidata ette valmistada. Kogunevad koguduste juhatuste esimehed, et teha kokkuvõtteid möödunud konverentsist. Tütar saab vahepeal ratsutamast ka ära toodud ning töö juurde jõuan tagasi just siis, kui viimane koosolek lõpeb kell 19. Nüüd saab minna koju!

Nagu näha, koosneb soome misjonäri tööpäev mitmesugustest tegemistest. Kõik ikka selle nimel, et misjonikäsku ellu viia.

Mika

Ajaloolised kiluvõileivad

Eile saatsime pidulikult pensionile meie kauaaegse sekretäri Estri. Ester oli tööl olnud misjonikeskuse eksisteerimisest alates ja teadis, kuidas asjad käivad. Ester tegi töötajate koosolekuteks tihti kiluvõileibu, mis tundus turvaline.

Nüüd tuleb meil kõigil uuesti avastada, kuidas asjad käivad, ei käi või kuidas nad ka võiksid heal juhul käia. Kui käivad. Uus sekretär Janika tegi ka kiluvõileibu. Esimest korda elus, sest ta ei söö kilu. Endale tegi ta ainult munaga võileiva.

Täna tööle tulles leidsin hiiremati arvutiklaviatuuri vasakult poolt – Janika on vasakukäeline. Tõstsin paremale ning ära minnes jälle vasakule tagasi. Kaastöölised on hinnas, neid tuleb hoida.

Põnev, mis meid edaspidi ees ootab.

Piret

Toitumisest

Teisipäeva õhtul olin Põlva koguduses kogudusekooli alustamas. Misjonikeskus teeb juba kaua koostööd Soome Rahva Piibliseltsiga ning Soome Misjoniseltsiga kogudusekooli Kasvuaeg läbiviimiseks meie kogudustes.

Kohal olid neli innukat õpilast ning koguduse õpetaja. Teema oli „Minu koht koguduses”, mis käsitleb Püha Vaimu tööd, armuandide avastamist ning nendega teenimist koguduses. Olulised teemad, sest liigagi tihti on Jumala antud ülesannet üritatud ellu viia inimjõul.

Kogudused vajavad Jumala Vaimu juhtimist ja tööd üle kõige. Püha Vaim kirgastab Kristust läbi kristlaste, läbi koguduste. Ta kutsub ja varustab evangeeliumi kuulutama „tavalisi” usklikke. Evangeelium pole mõeldud (ainult) analüüsimiseks, vaid see selgineb, hakkab toimima kuulutamise kaudu nagu aitab nälja vastu vaid leiva küljest hammustamine, mitte see, kui hoiame leiba käes, teame selle koostist ning tunneme lauakombeid.

Mika

8000 või 5

Kuna koguduste juhatuste esimeeste konverentsi korraldamisel osales kaalukalt Misjonikeskus, tuli mul pidada lõpukõne. Tuletasin selles meelde, et kirik pole mitte koguduse õpetaja, peapiiskopi, kirikukogu või koguduse liikmete kirik, vaid Kristuse kirik. Kui kirik jääb vaimulikukeskseks, edeneb evangeliseerimistöö järgnevalt:

oletame, et 2008. a lõpuks on luterlikus kirikus 40 000 liiget. Kui igaüks meie 180 vaimulikust toob aasta jooksul kirikusse ühe inimese, on tulemus: 2009. aastal  40 180 liiget, 2010. aastal  40 360 liiget, 2011. aastal  40 720 liiget…  2058. aastal  49 000 liiget… 2100. aastal 56 560 liiget…  2500. aastal 128 560 liiget… 5000. aastal 578 560 liiget… 8000. aastal 1 118 560 liiget… 10 000. aastal 1 478 560 liiget.  Eesti evangeliseerimiseks läheks 8000 aastat.

Kui iga praegusest 40 000 koguduseliikmest tooks kogudusse aastas ühe inimese, oleks töö tehtud pisut rohkem kui viie aastaga: 2009. aastal – 80 000 inimest; 2010 – 160 000; 2011 – 320 000; 2012 – 640 000; 2013. aastal – 1 280 000 inimest.

Kiriku juhtkonna ja kõikide kristlaste hoiakus peab toimuma muutus. Peame töötama selle nimel, et usklikud kasvavad usus ja kuulutavad Kristust oma argipäeva keskel.

Mika